Blogi

pH tase ja meie tervis.

21.03.2016

pH tase ja meie tervis.

Meie organismi kudede ja vedelike pH tase on erakordselt tähtis, kuna see mõjutab meie tervist ja peegeldab faktiliselt selle seisukorda ning sisemist puhtust. Mida lähemal on pH tase vahemikule 7.35 - 7.45, seda parem on meie tervis ja selle üldseisund. Hoides pH taseme näitajat nimetatud raamides, suurendame me märgatavalt organismi vastupanuvõimet selliste haiguste vastu nagu külmetushaigused ja gripp, samuti hoiab see ära vähki ja teistesse rasketesse haigustesse haigestumise. Meie organismis happesuse taseme hoidmine selles tervist hoidvas vahemikus sõltub samuti ka õigest eluviisist ja muudatustest meie toitumises, mis tagavad meile kaitse kogu eluks.

Happesuse tase sarnaneb termomeetri tööpõhimõttele, kuna näitab happe ja leelise suurenemist või vähenemist organismi vedelikes. Kõrvalekaldumine pH normaalsest vahemikust 7.35 - 7.45 alla- või ülespoole võib olla potentsiaalselt tõsise haiguse sümptomiks ja haiguse algstaadiumiks. Kui organism ei suuda happeid efektiivselt neutraliseerida ja väljutada, siis need kogunevad ekstartsellulaarsetes vedelikes ja sidekudedes, rikkudes sellega rakkude terviklikkuse ja ainevahetuse. Samuti sellisel juhul, kui organism on veres sisalduva suure biokarbonaadi hulga tõttu tugevalt leeliseline, siis võib toimuda metaboolne alkaloos, mis põhjustab tõsiseid tagajärgi. Ka selline seisund vajab kiiret korrigeerimist. Seepärast on organismi vedelike happelisuse taseme kontrollimine täiesti hädavajalik.

Mis asi on pH?

30.08.2015

Mis asi on pH?

Happe ja leelise vahekorda ükskõik millises lahuses nimetatakse happe-leelise tasakaaluks. Happe-leelise tasakaalu iseloomustab spetsiaalne näitaja pH (power Hidrogen - "vesiniku jõud"), mis näitab vesiniku aatomite arvu antud lahuses. Inimese organismil on kindel happe-leelise vahekord, mida iseloomustab pH (vesiniku) näitaja. pH näitaja suurus sõltub vahekorrast positiivselt laetud ioonide (kujundavad happelise keskkonna) ja negatiivselt laetud ioonide vahel (kujundavad leeliselise keskkonna).

Organism püüab pidevalt seda vahekorda tasakaalustada, hoides rangelt kindlat pH taset.

Rikutud pH tasakaalu tõttu võib tekkida palju tõsiseid haigusi.

Kui pH tase on täpselt 7,0, siis räägitakse neutraalsest keskkonnast. Mida madalam on pH tase, seda happelisem on keskkond (6,9 kuni 0). Leeliselisel keskkonnal on kõrge pH tase (7,1 kuni 14,0).

Happeline keskkond

Leeliseline keskkond

рН on 0 kuni 6,9

рН on 7,1 kuni 14,0

Inimese keha koosneb 70% ulatuses veest, seepärast on vesi üks selle kõige olulisemaid koostisosasid.

Kontrollige oma happe-leelise tasakaalu pH testribade abil.

Indikaatorina toimiv lakmuspaber tagab ükskõik millise vedeliku (joogivee, jookide), sealhulgas kehavedelike (sülje, uriini, sperma, tupe keskkonna happelisus jne) pH taseme kiire ja säästliku mõõtmisviisi.

Lakmuspaber – seda ei kasutata mitte ainult keemialaborites, see on vajalik igas perekonnas.

Lakmus – see on värvaine, mida saadakse mõnedest samblike liikidest. Selle koostises leidub aineid, millel on võime muuta oma värvust hapete ja leeliste olemasolu korral. Neid aineid nimetatakse indikaatoriteks ja neid kasutatakse keskkonna reaktsioonilisuse kindlaksmääramisel. Keskkond võib olla neutraalne, happeline ja leeliseline.

Väga tähtis on pöörata tähelepanu organismi sisekeskkonna pH taseme muutumisele ja rakendada vajadusel edasilükkamatuid meetmeid. pH testribade abil saab oma pH taset kodust väljumata lihtsalt, kiiresti ja täpselt kindlaks määrata.

  • Kui uriini pH tase kõigub hommikuti vahemikus 6,0 - 6,4 ja on õhtul vahemikus 6,4 - 7,0, siis funktsioneerib teie organism normaalselt.   
  • Kui sülje pH taseme mõõtmisel jääb pH taseme näit kogu päeva jooksul vahemikku 6,4 - 6,8, siis näitab see samuti, et teie organism on terve.   
  • Sülje ja uriini kõige optimaalsem pH tase on kergelt happeline ja jääb vahemikku 6,4 - 6,5.

Parim aeg pH taseme kindlaksmääramiseks on – 1 tund enne sööki või 2 tundi pärast sööki. Kontrollige oma pH taset kaks korda nädalas 2-3 korda päevas. Oma pH taseme mitteteadmine võib lõppeda kurbade tagajärgedega.

Suurenenud happelisus organismis.

Suuremal osal inimestest avaldub pH taseme tasakaalustamatus suurenenud happelisuse kujul (atsidoosi seisund).

Sellises seisundis omastab organism halvasti selliseid mineraale nagu kaltsium, naatrium, kaalium ja magneesium, mis viiakse tänu suurenenud happelisusele organimist välja. Mineraalide vaeguse tõttu kannatab eluliselt tähtsate elundite talitlus. Õigeaegselt avastamata atsidoos kahjustab organismi märkamatult, kuid pidevalt mitmete kuude ja isegi aastate jooksul. 

Alkoholi kuritarvitamine on sageli atsidoosi tekkimise põhjuseks. Atsidoos võib tekkida ka diabeedi tüsistusena.

Atsidoosi korral võivad tekkida järgmised probleemid:

  • Südame-veresoonkonnasüsteemi haigused, kaasa arvatud püsiv spasm veresoontes ja hapniku kontsentratsiooni vähenemine veres.
  • Kehakaalu suurenemine ja diabeet.
  • Neeru- ja kusepõie haigused, kivide teke.
  • Immuunsuse nõrgenemine.
  • Vähi tekkimist soodustavate vabade radikaalide kahjuliku toime suurenemine.
  • Luude hõrenemine, mis võib lõppeda reieluukaela murruga, samuti teiste tugi-liikumisaparaadi häirete, nagu näiteks osteofüütide (luuogade) teke.
  • Piimhappe kogunemisega seotud liigesevalude tekkimine ja valuaistingute avaldumine lihastes.  
  • Üldine nõrkus.

Suurenenud leelisesisaldus organismis.

Suurenenud leelisesisaldust organismis nimetatakse alkaloosiks, mille esinemise korral on mineraalide omastamine samuti häiritud. Toidu omastamine toimub tunduvalt aeglasemalt, mis võimaldab toksiinidel seedetraktist verre tungida.  

Suurenenud leelisesisaldus organismis on ohtlik ja korrigeerimisele raskesti alluv. Reeglina tekib selline olukord leelist sisaldavate ravimite tarvitamise tagajärjel.

Suurenenud leelisesisalduse korral võivad tekkida:

  • Probleemid naha ja maksaga.
  • Tugev ning ebameeldiv lõhn suust ja kehast.
  • Parasiitide elutegevuse aktiviseerumine.
  • Mitmesuguseid allergiailminguid, sealhulgas selliseid, mis on seotud toidu ja keskkonna saastumisega.
  • Krooniliste haiguste ägenemine.
  • Kõhukinnisus ja muud soolestikuga seotud probleemid.

Uriini pH tähtsus.

Uriini pH taseme testide tulemused näitavad kuivõrd hästi omastab organism selliseid mineraale nagu kaltsium, naatrium, kaalium ja magneesium. Neid mineraale nimetatakse "happelisteks summutiteks", kuna need reguleerivad happelisuse taset organismis. Kui happelisus on liiga kõrge, siis organism ei tooda hapet, vaid peab seda neutraliseerima. Selleks hakkab organism võtma mineraale erinevatest organitest, luudest ja mujalt, et neutraliseerida happe ülejäägid, mis hakkavad kudedesse kogunema. 

Sellisel viisil toimub happelisuse taseme reguleerimine.

Sülje pH tähtsus.

Samuti on mõistlik teada oma sülje pH taset. Testimistulemused näitavad seedetrakti fermentide aktiivsust, eriti maksa ja mao oma. See näitaja annab ettekujutuse nii kogu organismi kui ka selle üksikute süsteemide talitluse kohta.  Osadel inimestel võib olla nii uriini kui ka sülje pH tase kõrgendatud – sellisel juhul on tegemist "topelthappelisusega". 

Teie tervise huvides on hoida õiget pH tasakaalu.

Isegi „kõige õigem” raviprogramm ei hakka efektiivselt toimima, kui teie pH tasakaal on rikutud.

Elu – kui ülim looduslik fenomen.

05.08.2015

Elu – kui ülim looduslik fenomen.

Mistahes teadmine sarnaneb labürindist väljapääsu otsimisele. Mitte juhuslikult ei pärine sõna „labürint” Vana-Kreeka sõnast „labris”, mis tähendab „kaksik-”. Ja tõepoolest, labürindi keskel viibides seisame algusest peale ja alati kaksikvaliku ees, kuhu minna: kas vasakule või paremale?

Ja kui kõige esimene valik tehti valesti, siis ei oma kogu edasine mööda labürinti ringitormamine enam mingit mõtet. Jääb ainus võimalus – tagasi pöörduda ja teha lõpuks õige valik.

Inimkond viibib juba ammu vaimses tupikus ning nüüdisaegsed filosoofilised vaidlused sarnanevad labürindi käikudesse lõplikult eksinud inimeste vaidlustega. Filosoofid on peatunud ja vaidlevad üksteisega valjul häälel. Kuid enda filosoofiks nimetamine tähendab nimetada ennast teejuhiks ka tunnetamise maailmas. Kuid mis teejuhid need on, kes ise teed ei tunne!?

Ühed neist kinnitavad, et mingit tupikut ei ole, ega ole olnud, kuid vaadates sellele, mis maailmas on toimunud ja toimub, neid eriti ei usuta. Teised ütlevad, et tuleb tagasi pöörduda. Aga kuhu tagasi? Tagasitee on tundmatu. Kolmandad karjuvad, et tuleb minna edasi, ja et ainult nemad teavad õiget teed. Kuid neile öeldakse: „Aga just teie pime enesekindlus ongi meid tupikusse viinud!”. Ja sellele vaidlusele ei tule lõppu.

Sama toimub ka elu tundmaõppivates nüüdisteadustes. Nad on erinevates suundades väga kaugele tunginud, liikudes tõe otsinguil mööda elupuu erinevaid harusid. Kuid mida kaugemale teadlased liiguvad, seda nõutumaks muutub nende näoilme. Labürint muutub lõpmatuks. Mingil hetkel lakkavad teadlased teineteist lihtsalt mõistmast, kuna igas teadusvaldkonnas on kasutusel tohutu hulk spetsiaalseid termineid.

Kui rääkida psühholoogiast, siis ka selles valdkonnas eksisteerib meeletu hulk erinevaid lähenemisi ühtedele ja samadele lahendamata probleemidele. Lähenemisi on palju, kuid kasu nendest on vähe. Inimkond jääb mentaalselt ja vaimselt haigeks, ja seejuures ohtlikult haigeks. Ja inimestele kohutavaid kannatusi põhjustavatest füüsilistest haigustest pole mõtet rääkidagi.

See, mis mind varem kõige rohkem imestama pani (nüüd juba enam ei pane), oli see, et mitte ühelegi elu uurivale teadlasele ei olnud esmapilgul lihtsana tunduv mõte tänaseni pähe tulnud: kui me juba kord uurime Elu kui teatud nähtust, siis ärgem hajutagem oma tähelepanu selle lõpmatutele ilmingutele ja variatsioonidele, vaid võtkem seda, s.t Elu kui nähtust, tuues esile selle peamised tunnused ning teisejärgulise välja sõeludes.

Sest oma olemuselt meenutab praegune olukord Krõlovi tuntud valmi: teadlased uurivad muuseumis putukaid, kuid saali keskel paiknevat elevanti ei pane tähele. Aga elevant – see ongi ju see Elu ise kui ülim looduslik fenomen. Ja elul kui sellisel peab olema mitu peamist tunnust, mis on kõigile elusolenditele ühised. Ja soovitatavalt peaksid need tunnused olema füüsilised, siis tekib võimalus ühendada füüsika ja filosoofia üheks tervikuks.

Ja sellega ma otsustasingi tegelema hakata, kuivõrd mitte kellelegi see meie ajal pähe ei tulnud. Aastatepikkuste mõtiskluste ja klassifitseerimiste tulemusena, sõeludes teisejärgulised tunnused ja alused välja, jõudsin ma järeldusele, et Elul kui looduslikul fenomenil on kokku neli füüsilist tunnust ja samaaegaset baaskonstanti, ilma milleta on selle eksisteerimine võimatu. Kõik ülejäänud tundemärgid on teisejärgulised.

Mõtte edasine liikumine selles suunas on viinud terve uue teadusharu loomiseni. Järgmistes artiklites tehakse põhirõhk pigem selle teadusharu põhiideede kui tõendite esitamisele. Selles olevad tõendid on lühikesed. Vastasel korral võib ainuüksi ühe mingisuguse postulaadi tõestamine võtta enda alla terve raamatu, kuigi ma võin kahtlemata mistahes postulaati tõestada. Ja praegu ma ei hakka seda tõestama, et Elul on neli tunnust ega hakka kujuteldavate oponentidega vaidlema. Mul on lihtsalt kahju oma jõudu ja aega raisata. Te ei pea ju kellelegi tõestama, et kaks korda kaks on neli. Läheme kohe üle Elu kui ülima loodusliku fenomeni nelja tundemärgi ja aluse tundmaõppimisele.