Mistahes teadmine sarnaneb labürindist väljapääsu otsimisele. Mitte juhuslikult ei pärine sõna „labürint” Vana-Kreeka sõnast „labris”, mis tähendab „kaksik-”. Ja tõepoolest, labürindi keskel viibides seisame algusest peale ja alati kaksikvaliku ees, kuhu minna: kas vasakule või paremale?
Ja kui kõige esimene valik tehti valesti, siis ei oma kogu edasine mööda labürinti ringitormamine enam mingit mõtet. Jääb ainus võimalus – tagasi pöörduda ja teha lõpuks õige valik.
Inimkond viibib juba ammu vaimses tupikus ning nüüdisaegsed filosoofilised vaidlused sarnanevad labürindi käikudesse lõplikult eksinud inimeste vaidlustega. Filosoofid on peatunud ja vaidlevad üksteisega valjul häälel. Kuid enda filosoofiks nimetamine tähendab nimetada ennast teejuhiks ka tunnetamise maailmas. Kuid mis teejuhid need on, kes ise teed ei tunne!?
Ühed neist kinnitavad, et mingit tupikut ei ole, ega ole olnud, kuid vaadates sellele, mis maailmas on toimunud ja toimub, neid eriti ei usuta. Teised ütlevad, et tuleb tagasi pöörduda. Aga kuhu tagasi? Tagasitee on tundmatu. Kolmandad karjuvad, et tuleb minna edasi, ja et ainult nemad teavad õiget teed. Kuid neile öeldakse: „Aga just teie pime enesekindlus ongi meid tupikusse viinud!”. Ja sellele vaidlusele ei tule lõppu.
Sama toimub ka elu tundmaõppivates nüüdisteadustes. Nad on erinevates suundades väga kaugele tunginud, liikudes tõe otsinguil mööda elupuu erinevaid harusid. Kuid mida kaugemale teadlased liiguvad, seda nõutumaks muutub nende näoilme. Labürint muutub lõpmatuks. Mingil hetkel lakkavad teadlased teineteist lihtsalt mõistmast, kuna igas teadusvaldkonnas on kasutusel tohutu hulk spetsiaalseid termineid.
Kui rääkida psühholoogiast, siis ka selles valdkonnas eksisteerib meeletu hulk erinevaid lähenemisi ühtedele ja samadele lahendamata probleemidele. Lähenemisi on palju, kuid kasu nendest on vähe. Inimkond jääb mentaalselt ja vaimselt haigeks, ja seejuures ohtlikult haigeks. Ja inimestele kohutavaid kannatusi põhjustavatest füüsilistest haigustest pole mõtet rääkidagi.
See, mis mind varem kõige rohkem imestama pani (nüüd juba enam ei pane), oli see, et mitte ühelegi elu uurivale teadlasele ei olnud esmapilgul lihtsana tunduv mõte tänaseni pähe tulnud: kui me juba kord uurime Elu kui teatud nähtust, siis ärgem hajutagem oma tähelepanu selle lõpmatutele ilmingutele ja variatsioonidele, vaid võtkem seda, s.t Elu kui nähtust, tuues esile selle peamised tunnused ning teisejärgulise välja sõeludes.
Sest oma olemuselt meenutab praegune olukord Krõlovi tuntud valmi: teadlased uurivad muuseumis putukaid, kuid saali keskel paiknevat elevanti ei pane tähele. Aga elevant – see ongi ju see Elu ise kui ülim looduslik fenomen. Ja elul kui sellisel peab olema mitu peamist tunnust, mis on kõigile elusolenditele ühised. Ja soovitatavalt peaksid need tunnused olema füüsilised, siis tekib võimalus ühendada füüsika ja filosoofia üheks tervikuks.
Ja sellega ma otsustasingi tegelema hakata, kuivõrd mitte kellelegi see meie ajal pähe ei tulnud. Aastatepikkuste mõtiskluste ja klassifitseerimiste tulemusena, sõeludes teisejärgulised tunnused ja alused välja, jõudsin ma järeldusele, et Elul kui looduslikul fenomenil on kokku neli füüsilist tunnust ja samaaegaset baaskonstanti, ilma milleta on selle eksisteerimine võimatu. Kõik ülejäänud tundemärgid on teisejärgulised.
Mõtte edasine liikumine selles suunas on viinud terve uue teadusharu loomiseni. Järgmistes artiklites tehakse põhirõhk pigem selle teadusharu põhiideede kui tõendite esitamisele. Selles olevad tõendid on lühikesed. Vastasel korral võib ainuüksi ühe mingisuguse postulaadi tõestamine võtta enda alla terve raamatu, kuigi ma võin kahtlemata mistahes postulaati tõestada. Ja praegu ma ei hakka seda tõestama, et Elul on neli tunnust ega hakka kujuteldavate oponentidega vaidlema. Mul on lihtsalt kahju oma jõudu ja aega raisata. Te ei pea ju kellelegi tõestama, et kaks korda kaks on neli. Läheme kohe üle Elu kui ülima loodusliku fenomeni nelja tundemärgi ja aluse tundmaõppimisele.